Olgu siin välja toodud mõned näited - küll on üritatud alatult kodu käest võtta, küll teenitud töötasust ilma jätta, küll varastada, küll ära kasutada, petta jne. Ilmselt poleks neid asju üldse toimunud, kui mu alateadvus poleks selleks tõuget andnud. Tihti piisab vaid protsesside käimalükkamiseks eelarvamusest, et nüüd läheb kehvasti või et see inimene kindlasti tõmbab naha üle kõrvade. Ja tõmbabki! Sest me ise lõime sellise võimaluse iseenda mõttemaailmas! Nii et pidage oma mõtetel hoolega silm peal!

Nõndamoodi lõin endale vaenlased ja siis haarasin kilbi ja mõõga ning sõõstsin lahingusse. Nagu tuletõrjuja, kes süütab maja põlema, et oleks mida kustutada. Ei mäletagi enam palju olen sedasi enese kaitseks suurele lahingareenile tormanud, kusagil 10 korra kanti kindlasti. Ja uskuge, vastased ongi suured olnud, sest ma poleks hakand ju väikeste jamadega ja väikeste inimestega jantima! Suur lahing ja suur võit! Siis oli ikka tegija tunne sees! Rind kummis ette, sest alati lõppesid lahingud soovitud tulemusega, A- LA -TI ! Mul oli ka paljudele üllatav suhtumine, mida ma muidugi järele teha ei soovita- ehk kui teadsin, et olen õiguse eest väljas, siis ma pigem olin hinges valmis surema, kui laskma ebaõiglusel ülbitseda.

Otse loomulikult iga kord soovisin, et jäägu see viimaseks korraks, aga vähekese aja pärast oli uus jama majas. Seda senikaua, kui sain aru- mina pidin oma mõttemaailma ja suhtumist muutma, sest olin ise kõigi nende suhtepudrude ja muude tormide-mõõnade loojaks. Olin mingil hetkel lakanud elamast elu positiivses võnkes enesele aru andmata ja märkamata. Olin kaasa läinud negatiivse võnkega ja seeläbi ühest supist teise astunud. Nii lihtne on rada kaotada…..